A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«Ma tean, see on narrus, aga see on
mood. Liiatigi, millegi peale peab ju oma vanemate pärandust kulutama.»
«Jäta, Porthos!» hüüdis üks juuresolijatest. «Ära püüa meid uskuma panna, et võlgned
selle mõõgarihma isalikule heldusele: oled selle kahtlemata saanud looritatud daamilt,
kellega sind möödunud pühapäeval Saint-Honoré värava juures nägin.»
«Ei, tõepoolest, annan oma aadliku-ausõna, et ostsin mõõgarihma ise, oma raha eest,»
vastas too, keda oli Porthoseks nimetatud.
«Jah, just nii, nagu minagi selle uue kukru ostsin,» sõnas teine musketär, «raha eest,
mis mu armuke eelmisel õhtul vanasse kukrusse oli pistnud.»
«Tõesõna,» ütles Porthos, «maksin selle eest kaksteist pistooli."»
Imetlus kasvas kahekordseks, kuigi kahtlus jäi püsima. «Eks ole tõsi, Aramis?» küsis
Porthos kolmanda musketäri poole pöördudes.
Viimane musketär oli täielik vastand küsijale, kes teda Aramiseks nimetas: ta võis
annaabi.ee 
