Athosel oli üllas ja peen välimus ,tema suursugusus,mis aeg ajalt esile tungis varjust,kuhu athos ennas vabatahtlikult peitis, muutumatult kindel meelelaad,mis tegi temast maailma sobivaima kasslase, terav hammustav lõbusus, vaprus,mida oleks võinud nimetada pimedaks.Need olid iseloomu jooned miks d'Artagnan austas ja imetles oma sõpra Athost. Ta oli keskmist kasvu, kuid nii imetlusväärse ja hea proportsionaalse kehaehitusega, et võitluses Porthosega oli ta enam kui üks kord sundinud alla vanduma hiiglase , kelle jõud oli väga suur. Tema pea oli suursugune ja peen.tal oli sirge nina ja inimese sisse tungivad silmad.Tal olid suhtleiselt koledad käed, ta ei hoolitsenud nende eest nagu Aramis. Athose hääl oli sügav ja laulev.Athos ejuures , kes ennast alati väikseks ning tähtusetuks tegi , olid tema elutundimine ja teadmised head. Kui oli vaja organiseerida eine või midgai siukest, tegi Athos seda kõige paremini
Iga mees saab seitsekümmend viis. Sellest jätkub sõiduks Londoni ja tagasi. Pealegi ei pruugi te muretseda, kõik ei jõua niikuinii Londoni.» «Aga miks?» «Kõige tõenäolisuse kohaselt jäävad mõned meist teele.» «Kas meil seisab siis ees sõjakäik?» «Pean ütlema, et pealegi üks kardetavamaid.» «Ah nii! Kuna ma pean riskeerima eluga, siis tahan vähemalt teada, mille eest,» ütles Porthos. «Sellest oleks sulle küll palju kasu!» naeris Athos. «Aga siiski, mina olen Porthosega ühel arvamusel,» ütles Aramis. «Kas kuningal on kombeks teile aru anda? Ei. Ta ütleb teile lihtsalt: «Härrad, Gascogne'is või Flandrias on sõda. Minge sõdima!» Ja teie lähetegi. Miks? Teid see isegi ei huvita.» 208 «D'Artagnanil on õigus,» ütles Athos. «Siin on kolm puhkuseluba, mis saatis härra de Treville, ja kolmsada pistooli, mis tulevad ei tea kust. Mingem surmale vastu, kuhu meid kästakse minna. Kas elu on siis seda väärt, et tema pärast nii patju pärida
annaabi.ee 
