V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mägesid kui vaid katedraali hiiglatorne, muud ookeani kui vaid Pariisi, mis nende jalamil
kohises.
Mida ta aga üle kõige oma koduses kirikus armastas, mis äratasid ta hinge ja lasksid laiali
ajada ta viletsaid tiibu, mida ta muidu nii abitult oma kitsas urus koos hoidis, ja need, mis
teda vahel ka õnnelikuks tegid, olid kirikukellad. Ta armastas ja kallistas neid, kõneles
nendega,
sai neist aru. Alates väikesest kellast ülal kellatorni löövide ristumiskohal kuni suure
portaalkellani, oli tal kõigi jaoks õrnust. See kellatorn ja kaks peatorni olid talle nagu kolm
puuri, milles tema enese kasvatatud linnud ainult temale laulsid. Ja ometi olid needsamad
kellad ta kurdiks teinud, kuid emadki armastavad sageli kõige enam just neda last, kes neile
kõige rohkem kannatusi on toonud.
Tõsi küll, nende helin oli ainuke heli, mida ta veel kuulis. Ses mõttes armastas ta suurt
kella kõige rohkem. Seda eelistas ta pühapäeviti kellade kumisevas peres. Selle suure kella