Harilik porss Harilik porss (Myrica gale) on porsaliste sugukonda kuuluv puittaim (põõsas). Harilik porsa areaal on Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsed piirkonnad. Ta kasvab pärismaisena Eesti lääneosas, soostunud pinnasel. Kirjeldus. Taime kõrgus on 11,5 m. Ta on püstine tihe põõsas. Koor on hallikaspruun, võrsed peened, punakas- kuni mustjaspruunid, kollakate näärmetäppidega. Pungad munajaskoonilised, kattesoomusedpunakaspruuni d, heleda servaga ning kollakate näärmetäppidega. Porsal on vahelduvad lihtlehed. Lehed on äraspidimunajad, kuni 4 cm pikad, tipuosas saag ja servaga, alus pikalt kiiljas. Pealt tumehallikasrohelised, alt veidi karvased. Lehtede mõlemal küljel kollakad näärmed. Leheroots on lühike. Porss õitseb aprillis. Ta on kahekojaline liik. Õied paiknevad püstistes urbades, mis asuvad eelmise aasta võrsetel. Vili on luuvili, valmib oktoobris. Kuiv kolme tugeva teravikuga luuv...
Varem tehti porsast rohkesti õlut, eriti Saaremaal. Porsa lehtedel on joovet ja uimastust tekitav toime, ta annab õllele meeldiva lõhna. Sellist õlut tehakse tänapäeval harva, kuna on selgunud porsaõlle halb mõju jooja tervisele. Porss võib põhjustada samasuguse mürgistuse nagu sookail. Mürgistusnähtudeks võivad olla oksendamine, kõhulahtisus, võivad tekkida ka neerukahjustused või kuse- ja suguelundite talitluse häired. Siiski on porsaoksi ja -lehti kasutatud välispidiselt ravimina nahahaiguste korral. Kuid porsaokstel on veel üks hea omadus, mida ei tohiks unustada: värskelt peletavad need väga hästi koid riiete vahelt minema. 6.9. Toomingas (Prunus padus). Kevadiste lillekimpudega võib endale siiski ka sõna otsese mõttes peavalu valmistada. Toomingas lõhnab küll kevadöös hurmavalt, aga kui suur kimp magamistuppa tuua, võib hommikuks saada peavalu. Toominga lõhna suhtes on tunded ja tundlikkus erinevad,
annaabi.ee 
