Nimetu
Viikingiaegne Eesti. Umbes 7. – 8. saj hakkas meie linnuste arv kasvama.
Sel ajal rajatud linnuse juures paiknes alati ka asula. See traditsioon jätkus
ka viikingiajal. Paljudes linnustes elu jätkub, neid kasutatakse pidevalt.
Vähemalt Põhja – Eesti linnustel oli täita ka kaitse-eesmärk, sest mööda
Soome lahte sõitsid viikingite laevad. Üritasid Läänemerd ületada Turu
saarte juures, kus meri oli kitsam, ja liikusid mööda rannikut, kuni Porkani
ja sealt suundusid Pirita jõe juurde. Merest umbes 5 km edasi paiknes Iru
linnus. Irust on leitud ka viikingite nooleotsi, on olnud sõjalisi kokkupõrkeid,
kuid ka kauplemist. Linnused paiknesid mitte mere kaldal, vaid mõni
kilomeeter maa poole, sest oht oli suur. Jõgede peal võis olla ka tõkkeid ja
vahimehi.
Toimusid ka muutused siinsetes matmiskommetes. Kui vahepeal olid
kivikalmed kollektiivsed, siis viikingiajal kohati hakati individuaalsust taas
rõhutama
annaabi.ee 
