Kui palju on olemas inimesi, kes ei tule iseseisvalt oma eluga toime ning vajavad kõrvalisi isikuid enda juhendamiseks ja suunamiseks. Alustades kasvõi näiteks lastega ning lõpetades rumalate, isekate või ka orjameelsete ning allaheitlike inimestega. Friedebert Tuglase novellis ,,Popi ja Huhuu" on koera ja ahvi kujul välja toodud just selliste inimeste prototüübid, kes ise oma elu juhtuda ei oska. Popi oli koer, kes oli harjunud oma peremehe hoolitsuse ning poputamisega. Ta toitis looma kõige paremaga ning Popi polnud olnud olukorras, kui tal puudub peremees, kellest sõltuda. Kui Isand kodust lahkus ning enam tagasi ei tulnud, sattus Popi segadusse. Kuna ta polnud oma elus iseseisvalt mitte midagi saavutanud, ei olnud tal enam ka kellegi abile loota. Sellist situatsiooni võib võrrelda näiteks laste ning nende vanematega. Lapsed on alates sünnist kuni teatud vanuseni sõltuvad oma vanematest, nende
(2000) oma "Pahareti kirjapaunas". Vana kogenud põrguline õpetab väikest paharetti nii: Ühesõnaga, meil on igati põhjust loota, et kui Ma-olen-samasugune-kui-sina lõplikult läbi lööb, hävib igasugune haridus. Kaovad kõik õppima-õhutused ning karistused mitteõppimise eest. Neid väheseid, kes tahaksid õppida, takistatakse: kes nad õige on, et kaaslastest üle tahavad olla? Ja õpetajatel (või peaksin hoopis ütlema lapsehoidjatel?) on niikuinii juba ülearu tegemist puupeade poputamisega ja neile seljale patsutamisega, et nad veel õpetamisele aega võiksid raisata. Meie ei pruugi enam üldse ei kavaldada ega pingutada, et inimeste sekka kõigutamatut kehkust ja ravimatut rumalust külvata. /.../ Uue hariduselu põhiprintsiibiks peab saama see, et laiskvorstid ja puupead ei tohi ennast kuidagi tunda tarkadest ja usinatest õppuritest viletsamatena. See poleks "demokraatlik". Erinevusi õpilaste vahel - sest pimegi näeks, et need on individuaalsed erinevused tuleb maskeerida
annaabi.ee 
