Parteide kohanemine ühiskonna arenguga Ühiskonna sotsiaalse jaotuse ning väärtushoiakute teisenemine on mõjutanud ka erakondade ülesehitust ja tegutsemist. Alates 20. saj keskpaigaks oli hääleõigus Euroopas laienenud ka naistele ja mustanahalistele, mis muutis parteide jaoks tähtsaks töö massideg, sealt tulenevalt ka nimi massipartei. Alates 1970. aastatest hakkasid kujunema uut tüüpi parteid, mille alusideoloogia pole enam nii kergesti määratlevad - neid nimetatakse populistlikeks parteideks, kes väidavad end esindavat kogu rahva, aga mitte mõne klassi huve. Niisugustes oludes tuli lahti öelda senisest massipartei taktikast, mille taotlus oli saada võimalikult palju liikmeid. Populistide tüüpiliseks jooneks on saanud bürokraatia ja valitsemisinstitutsioonide materdamine. 20. sajandi viimasel veerandil hakkasid erakonnad rohkem keskenduma eliitidevahelisele lobitööle. Valijahäälte võitmisega sama oluliseks on muutunud läbirääkimine teiste
Erakonna eesmärgiks on saada võimu juurde, et teostada oma ideed poliitikas (milleks on vaja ka valimisi). 50-60. aastate erakondi nimetatakse massiparteideks, kuna hääleõigus oli Euroopas levinud ka naistele ja mustanahalistele, mistõttu hakati parteidesse pidevalt uusi liikmeid värbama. Klassijaotusega vastavalt olid toonased erakonnad selgepiiriliselt vasak- ja parempoolsed. Kuna masside aktiivsusele järgnes 60ndatel langus, hakati erakondi nüüdsest nimetama populistlikeks. Parteid, kes väidavad, et esindavad kogu rahvast, mitte enam vaid mõne konkreetse klassi huve. Populistliku partei eesmärgiks on pääseda võimule, mis ei eelda enam palju parteiliikmeid, aga võimalikult palju valijaid. Seetõttu on parteide programmid hägusamaks muutunud, sest igaühe hääl on muutunud oluliseks ning seega antakse tihti välja katteta lubadusi (mida pole võimalik teoks teha, a la ühel ajal kõrged ja madalad maksud, eks). Sotsiaalsed liikumised
annaabi.ee 
