Meditsiiniajaloo konspekt
füüsikalis-keemilise mateeria meres. Xavier Bichat (1771-1802) kirjutas: ,,Elu on
need kõik funktsioonid, mis vastustavad surma." Vastupanu oli muidugi vaid ajutine.
Kunagi saabus ,,loomulik surm", nõrkuse tulemus. (Varajase surma alla mahtusid kõik
haigused, õnnetusjuhtumid jne.) (See, et surm vältimatu on, arvati toona olevat
kasulik selle poolest, et paneb inimesed oma ,,hinge" eest hoolt kandma.) 18. sajandil
ilmuvad surma asjus juba ka populatsioonibioloogilised seisukohad (Buffon, Linne),
mille kohaselt loodus korraldab surma kaudu end a harmooniat.
19. sajandi alul toimub elu-surma vastandamise kontseptsioonides muudatus.
Aristotelese mudeli järgi on tegemist korrelatiivse vastandumisega, st elu ja surma
vaadeldakse kui vastastikku seotud ja sõltuvaid fenomene. Oluline oli siin sj elu
loodusteaduslik defineerimine (bioloogia sünd). Surmast sai peegel elu seletamiseks.
Arstiteadusest lähtuv murrang oli sj leviv komme lahata kõik haiglates surnud
annaabi.ee 
