"Itaalia ooperiheliloojate elulugu ja looming"
ooperihelilooja koos Gioacchino Rossini, Gaetano Donizetti ja Vincenzo Bellini´ga. Ta
oli ka aktiivne rahvuslikus liikumises osaleja (il “Risorgimento”) ning armastatud
suurmees Itaalia ühendamise aegadel, kus mängis olulist rolli tema ooperist
“Nabucco” tuntud koor “Va´, pensiero, sull´ali dorate”/ “Lenda, mõte, kuldsetel
tiibadel” – unistus ühtsest Itaalia riigist. Tema olulisemad ooperid – “la trilogia
popolare” – populaartriloogia just ooperite ennenägematu edu poolest, nagu
“Rigoletto” (1851) – kus peategelane pole mitte aristokraat, vaid n-ö alamast
seisusest, inimene rahva seast – küürakas narr Rigoletto; “Il trovatore”/ “Trubaduur”
(1853), mille Verdi tahtis nimetada “Azuncena” järgi, kes helilooja arvates oli
peategelane – vaene mustlasnaine ning kõigi aegade üks enimesitatud oopereid “La
Traviata” (1853), mille peategelaseks on – küll kõrgseltskonna, aga siiski – kurtisaan.