NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Toominga varasema loomingu tõrksavõitu
retseptsiooni taustal väärib märkimist tema rahvusklassika-tõlgenduste
publikumenukus: „Põrgupõhja uus Vanapagan” kogus 8 aastaga ligi 38 000 ja
„Kauka jumal” üle 5 aastaga 32 000 vaatajat. Evald Hermaküla arendas kogu oma
teatritee jooksul avatud struktuuriga ja improvisatoorset teatrit. 1970. aastate
alguses pöördus temagi rahvuslike juurte ja arhetüüpide poole, luues mainitud
võtmes mitmeid mängulisi lastelavastusi (populaarseimana „Üks ullike läks
rändama”, 1973). Samas eelistas ta toona vormiliselt väike- ja monotükke
(kirjanik Jaan Oksa elu uuriv Vaino Vahingu monodraama „Mees, kes ei mahu
kivile”, 1975) ning tegeles rööbiti oma stuudioga. Tihti mängis Hermaküla ise
oma lavastuste kandvates rollides kaasa (nt. Eilert Løvborgina Ibseni „Hedda
Gableris”, 1975), kippudes ülejäänud truppi isegi varjutama. 1970ndad oli talle