"populaarseimana" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

Toominga varasema loomingu tõrksavõitu retseptsiooni taustal väärib märkimist tema rahvusklassika-tõlgenduste publikumenukus: „Põrgupõhja uus Vanapagan” kogus 8 aastaga ligi 38 000 ja „Kauka jumal” üle 5 aastaga 32 000 vaatajat. Evald Hermaküla arendas kogu oma teatritee jooksul avatud struktuuriga ja improvisatoorset teatrit. 1970. aastate alguses pöördus temagi rahvuslike juurte ja arhetüüpide poole, luues mainitud võtmes mitmeid mängulisi lastelavastusi (populaarseimana „Üks ullike läks rändama”, 1973). Samas eelistas ta toona vormiliselt väike- ja monotükke (kirjanik Jaan Oksa elu uuriv Vaino Vahingu monodraama „Mees, kes ei mahu kivile”, 1975) ning tegeles rööbiti oma stuudioga. Tihti mängis Hermaküla ise oma lavastuste kandvates rollides kaasa (nt. Eilert Løvborgina Ibseni „Hedda Gableris”, 1975), kippudes ülejäänud truppi isegi varjutama. 1970ndad oli talle