Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
Väikelastele kirjutatud perekonnast, kodust, lapse elamustest ja probleemidest
kirjutatud lühilugude puhul sõltub nende poeetiline ja kasvatuslik väärtus suuresti
sellest, kuivõrd need on üldistusjõulised, puudutavad iga lapse jaoks olulisi ja
äratuntavaid seiku. Sagedasemaks hädaks ongi lühilugude vähene psühholoogiline
kandvus. (Müürsepp 1995: 79). Ajakirjanduses ilmunud arvustusi aluseks võttes on
Liisu-lood hästi vastu võetud. On kuulda poppidest Liisu-raamatutest, mille lapsed
olevat juba kapsaks lugenud. Autor ise on ühes intervjuus öelnud, et raamatute menu
üllatas teda ennastki. (Aesma 2006: 7).
Liisu-sari kinnitab, et Vilepil on erakordselt hea lapsepõlvemälu, ta suudab
iseloomustada isikuid ja olukordi lapsetasandil. Üks näide lapseliku loogika
kasutamisest: jutus ,,Vett pritsiv kivi" näitab ema salaja seinale keelt, sel ajal kui
vanaema temaga lohakuse pärast pahandab. Liisu arvates peabki sellepärast enne