Maailmakirjandus
Kirjanike honorarid olid suured ja neil tuli orienteeruda ametlikele
esinemisvõimalustele. Mõnikord lasti trükki ka "kahtlast" kirjandust, kui kirjanik oli tuntud, nagu Kaplinski või Runnel.
Stagnatsioon kestis kuni 1985. a.
1970.-80. aastate luule
Piirid laulu- ja luuletekstide vahel hägustusid. Eriti just Hando Runneli ja Jüri Üdi puhul avaldub laulmise spetsiifikaga
seotud poliitika toomine kirjandusse. Noore põlvkonna enesekuulutusena tuli esile nn popluule olme- ning linnakultuuri
peegeldus. Nii mõnedki juhtautorid (Rummo, Isotamm) vaikisid, neile iseloomulik retooriline vabavärss peaaegu kadus.
Modernistlikud luulesuunad tulid esile Andres Ehini ja Toomas Liivi luules. Kõnekeele kasutamine luules vähenes. Lõhe
ametliku ja mitteametliku kirjanduse vahel hakkas suurenema. Käsikirjaliselt hakkas levima nn underground-luule, milles
kasutati ka ebatsensuurset slängi. 1980. aastatel iseseisvus punkluule (Tõnu Trubetsky jt)