Naginata sai tuntuks ülima mitmekülgsuse tõttu võitluses ja samuti ka tänu paljudele individuaalkoolidele, mis olid spetsialiseerunud odade võitlusstiilidele. Kolmas rühm odaotsi oli hämmastavalt erineva kujuga. Paljud neist olid hargneva teraga või oradega, mida kasutati ka vastase tagantpoolt ründamiseks. Näiteks oli ka sirbi taolisi terasid, mida kasutati vaenlase võitlusvõime halvamiseks. Oli ka terasid, mis olid kõverate harkidega ja teravate pootshaakidega, mida kasutati müüril ronimiseks ja ka vaenlase turvise lõhkumiseks. Oli palju senseisid, kes olid võitluses spetsialiseerunud odade kasutamisele. Oda kogus oma kuulsust ja paljud koolid lülitusid ümber odadele. Erinevad koolid ja õpetajad õpetasid oda võitluskunsti erinevalt. Mõned koolid olid pühendunud ründele, teised löökide blokeerimisele ja enda kaitsmisele. Samuti läksid isegi odale üle ka suuremad sõdalaste rühmad. Isegi klannide vahelised turniirid toimusid odadega
Neljas tase vad puult puule Viies tase üht kätt teise ette sirutades sellist liikumisviisi nime tatakse brahhiatsiooniks (,,õlgadega liikumiseks"). Ühe käehooga võib gibon ennast viibutada 315 meetri kaugusele. sla idi te kst i la a dide redigeerimiseks ke juht ne tase Kolmas tase Neljas tase Kätega nagu pootshaakidega Viies tase ennast oksalt oksale viibutades ei haara gibonid okstest kinni, vaid hoiavad seejuures oma pikad peened sõrmed konksus, jalad aga kägaras vastu kõhtu. Peregrupp rändab päevas 25 meetri kõrgusel umbes 1 kilomeetri kaugusele, ööseks tullakse aga tagasi oma
annaabi.ee 
