V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Rembrandti piltidel on vahel säärane tagapõhi.
Laternaga mees sammus neeme tipuni, üsna vee ligidalt paistsid varbadega läbipõimitud
pistandaia kõdunenud jäänused, millest madala viinapuu nõrgad oksad olid kinni haaranud
nagu sirguaetud sõrmed. Selle aia-võre taha varju oli peidetud väike paat. Mees mustas
andis GringoireMle ja tütarlapsele märku paati astuda. Kits hüppas neile järele. Mees ise
astus viimasena paati. Seejärel lõikas ta köie katki, tõukas pika pootshaagiga paadi minema,
haaras mõlad, istus ninasse ja hakkas kõigest jõust jõe keskpaiga poole sõudma. Seine'i vool
oli siin väga kiire ja tal tuli kaunis palju vaeva näha, et saare tipust eemale jõuda.
Paati astudes oli Gringoire'i esimeseks mureks kits oma põlvedele võtta. Ta istus paadi
pärasse. Tütarlaps, kellele tundmatu mees kirjeldamatut hirmu sisendas, istus poeedi kõrvale
ja surus end tema ligi.
annaabi.ee 
