"poosime" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Sellega langeb viimne võimalus memmelise psühholoogiaga igavest rahu teostada, järele jääb ainus tee, nagu ma juba ütlesin: maksimum hävitust -- maksimum rahuaateteostust. See parool pole minu oma, vaid ma kuulsin seda Pariisis ühelt rahuapostlilt. Seal teatakse seda, sest seal oli suur revolutsioon ja kommuun, seal oli giljotiin ja barrikaadid; mujal pole midagi ja seal ei või ka midagi teada. Meie teeme rahu sõnadega, teeme seda selle sõnadega, kelle me ise risti poosime. Saate aru? Aga mis me ütlesime ülempreestri suu läbi roomlasele, sellele kainele ja meisterlikule verevalajale? Tema veri tulgu meie ja meie laste peale, nõnda ütlesime. Ja nõnda on see sündinud varsti kaks tuhat aastat meie eneste ja meie lastega ja see sünnib ka tulevikus, kuni kõneleme halastusest ja kaastundmusest, Mis aitavad sõnad, kui inimene ise on verejanuline. Inimsoo võib maiselt päästa ainult halastamatuse ja julmusega, millega saavutati lunastuski