Eesti Kirjanduse Ajalugu II
Arbujad on haritlas-boheemlaste loominguline sõpruskond. Arbujatesse
kuulusid Alver, Talvik, Kangro, Masing (jääb veidi eemale), Sang, Merilaas, Viiding ja Raud. Nad suhtlevad TÜs ja Tartu
kohvikutes, üliõpilasseltsis Veljesto (Talvik, Viiding, Kangro). Arbujalikkus = Alveri ja Talviku esindatud uusklassikalise
vormiga luule, sümbolismipoolsem laad, tagasipöördumine „Noor-Eesti“ lätetele. Suur osa autoritest ei jää Eestisse. Neist,
kes jäävad, kujunevad vaikiva või poolvaikiva vastupanu sümbolid. Talvik pannakse vangi, kus ta sureb. Alver on vaikivas
olekus pärast II MS 20 a. Kangro läheb pagulusse ja hakkab paguluskirjanduse võrgustikku ja arbujate tõlgendust edasi
kandma. Kangro kirjutab 1980ndatel „Arbujate“ aegu meenutava teose. Kangro on sellest seltskonnast ainus, kes tahab
seltskonda rühmituslikuna näidata. Nõukogude ajal jääb „Arbujate“ ühisosa siiski alles.
14) Heiti Talviku luule
annaabi.ee 
