Sellele viitab ka paljude normide sõnastus “… kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti”. Lisaks dispositiivsuse põhimõttele saab rääkida ka imperatiivsuse põhimõttest. Imperatiivsuse põhimõte tähendab seda, et võlasuhte pooled ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda seaduses sätestatust, ehk lepingupooled ei saa kokkuleppeliselt välistada seaduses sätestatut. Seega tuleb lepingupooltel lähtuda ennekõike pooltevahelistes suhetes õigusakti sätetest. Näitena võib tuua sätted, mis on seotud tarbija õigustega, nt § 54, § 275. Lisaks tuleb imperatiivsetele sätetele tuleb tähelepanu pöörata ka kokkulepetele, mis võivad kahjustada inimese põhiõigusi ja vabadusi, nt enesemääramisõigus, tegevusvabadus. Kui aga lepingupooled siiski on lepingus välistanud seaduses sätestatu on antud kokkulepe tühine. St, et imperatiivsuse põhimõtte tagajärjeks on tehingu või lepingu punkti tühisus
Sellele viitab ka paljude normide sõnastus "... kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti". Lisaks dispositiivsuse põhimõttele saab rääkida ka imperatiivsuse põhimõttest. Imperatiivsuse põhimõte tähendab seda, et võlasuhte pooled ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda seaduses sätestatust, ehk lepingupooled ei saa kokkuleppeliselt välistada seaduses sätestatut. Seega tuleb lepingupooltel lähtuda ennekõike pooltevahelistes suhetes õigusakti sätetest. Näitena võib tuua sätted, mis on seotud tarbija õigustega, nt § 54, § 275. Lisaks tuleb imperatiivsetele sätetele tuleb tähelepanu pöörata ka kokkulepetele, mis võivad kahjustada inimese põhiõigusi ja vabadusi, nt enesemääramisõigus, tegevusvabadus. Kui aga lepingupooled siiski on lepingus välistanud seaduses sätestatu on antud kokkulepe tühine. St, et imperatiivsuse põhimõtte tagajärjeks on tehingu või lepingu punkti tühisus
annaabi.ee 
