Enn vetemaa
kohaselt pidanuks olema reserveeritud empaatilist vastuvõttu eeldavale tegelasele.
Stalinismi mehhaanikaga tegeleb Vetemaa lühiromaanis ,,Pillimees". Minajutustajaks on andekas, kuid
allakäinud luuletaja Ruuben Iilime, kes mööda õhtuse Tallinna tänavaid, kohvikuid ja restorane hulkudes
meenutab stalinismi valitsemisajal toimunud sündmusi. Tuttavad köhad kutsuvad välja mineviku kummitusi.
Iilime elab uuesti ja uuesti läbi oma õpetaja pooltahtmatu reetmise lugu, ta sisemonoloog on piinav, mitte
kuhugi väljajõudev kõikumine enesesüüdistamise ja õigustamise vahel. Sügisvihmane õhtu loob
melanhoolseteks mõtisklusteks sobiva atmosfääri, rahvarohked paigad rõhutavad aga kontrasti põhimõttel
jutustaja üksildust. Rahutult ringirändav jutustaja on sisimas kinni oma minevikus, kuhu kõik ta mõtted
mälestused on fikseeritud. Tähendusrikas on kodu puuduolek romaani maailmas. Iilime ei jõuagi oma
annaabi.ee 
