E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
» seletas keegi taat, «see on tubli maamees. Meie poleks iialgi
vabaduse mõtet pähe võtta julgenud, kui tema öösiti külast külla ei oleks rännanud, mehi
kokku
ajanud ja neile uut vaimu sisse valanud. Kas ta pole sada korda surmahädas olnud, kas ta pole
aastate kaupa pidanud rahva tuimusega ja piitsahirmuga võitlema? Iga teine oleks ammu
tüdinud, aga tema saatis võimatu asja korda.»
«Mina toda ei usu,» vaidles keegi poolvaljult vastu. «Teeb enese mässumeheks, ise poolsaksa.
»
«Mis ta minust parem on?» kahtles teine.
«Räägitakse, saksad olevat teda kurjasti nülginud,» tähendas üks noorem mees.
«Aga kas ta seda kunagi on kaevanud?» tähendas esimene taat elavalt. «Kas ta ilmaski
enesest
99
räägib? Ei sõna. Kui küsid, teeb teist Juttu. Ei see hooli enesest niipalju kui sääse pirinast.
Mis ta teeb, teeb ta teiste heaks.»
«Ma olen kuulnud,» algas keegi teadja, «et ta koguni talupoeg ei pidavat olemagi. Olnud ise