JUGENDSTIIL 19 sajandi lõpul tärkas soov vabaneda juba poolsajandit kestnud kunstistiilide segust. Vastandika eklektikale sooviti luua uus omapärande kunstistiil. Juugendkunstnike eesmärkideks oli: · soov vältida vanade stiilide ja teemade lõputut kordust; · soov luua stiil, mis kujundaks keskkonda. Kõige enam õnnestus neid eesmärke saavutada arhitektuuris, sisekujunduses, tarbekunstis ja vähemal määral maalis ja skulptuuris. Juugend taotles eelkõige dekoratiivsust,
2001). 1940. aastail lõid Teise maailmasõja sündmused ja Nõukogude anneksioon Eestis täiesti uue kultuurisituatsiooni. Rahva kultuurilool on kaks põhilist aspekti: 1) vaimsete väärtuste loomelugu, 2) loodud väärtuste levik, tarbimine, säilitamine ning edasiandmine põlvest põlve, kultuurivahetus jms., mida lühidalt võiks nimetada vaimsete väärtuste tarbimis-käibimislooks (Viires 2001). Sõjajärgset poolsajandit võib periodiseerida mitmeti. Võttes aluseks eestlaste kultuurilise orientatsiooni, siis: 1) 1945.-1950. aastate lõpp, 2) 1960. aastad, 3) 1970. aastad, 4) 1980. aastad. Esimesel etapil mõõdeti muutusi ja inimesi veel ,,Eesti aja" mõõdupuuga, hävitatud kultuuritervik jätkas vaimset eksistentsi. Valitsev absurdsus projitseerus mõistliku elukorralduse teoreetilisele foonile (Vahtre 1992). Teisel etapil orienteeruti ümber, ühiskonnaellu ja kultuuriloomesse astus
annaabi.ee 
