Plussid: väiksem häältekadu, valija eelistuse veidi suurem arvestamine, miinused: proportsionaalsusekadu siiski olemas, võitjaks võib saada kõige vähem vihatud kandidaat. Proportsionaalsed süsteemid esinduskogu mandaadid jagatakse valimistel kandideerinud nimekirjade või kandidaatide vahel võrdeliselt nende saadud häälte arvuga. Kasutusel on mitmemandaadilised ringkonnad. Segasüsteemid poolproportsionaalsed süsteemid (ei anna enam häältesaagiga enam-vähem proportsionaalset esindust, aga pole veel ka ,,võitja-võtab-kõik" süsteem, teljel keskel). 3. Majoritaarsus vs proportsionaalsus V: majoritaarsus kogu valijaskond jaotatakse valimisringkondadesse, mille arv võrdub valitavate esindajate arvuga. Igas ringkonnas osutub valituks üks isik, see kes kogub absoluutse maksimumi hääli. Kui keegi enamust ei kogu, siis
tähendab veel seda, et kõik hääles on võrdsed kõigil valijatel on üks hääl. Valimissüsteemid jagunevad põhimõtteliselt kahte suuremasse kategooriasse: majoritaarsed (sh pluraalsed) ja proportsionaalsed valimissüsteemid. Kummagi alla kuulub mitu erinevat varianti, näiteks majoritaarsust püüavad saavutada kahevooruline valimismudel (tuntuim näide on Prantsusmaa), proportsionaalne on muuhulgas Eestile omane parteinimekirja baasil valitav seadusandev võim. Vähem levinud on poolproportsionaalsed (või poolmajoritaarsed) valimissüsteemid. Majoritaarse valimissüsteemi pooldajad rõhutavad järgmisi tegureid: 1. süsteem tagab tugeva ja stabiilse valitsuse, kuna võimul oleks üks partei; 2. valitsemise juures on esmatähtsusega efektiivsus, alles seejärel proportsionaalne esindatus; 3. süsteem võimaldab tihedamat kontakti esindaja ja tema valimisringkonna vahel; 4. valijal on kindel arusaamine valimissüsteemist ta mõistab, et tema ühest
annaabi.ee 
