"poolpimeduseski" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Küll vahtis ta jällegi enese ette maha, aga seekord ei. otsinud ta tillukesi jälgi ega naeratanud, kui üks neist kogemata silma puutus. Kümme minutit võis ta sedaviisi kõndinud olla, kui ta enese selja tagant rutuliste ja kergete sammude krabinat kuulis. Umber vaadates nägi ta Maie tulevat. «Villu!» hüüdis tüdruk nõrga häälega ja viivitas sammu. Sepp ei liikunud paigast. Mai tuli ligemale, pikkamisi, kartlikult. Kui ta sepa ees seisis, nägi see poolpimeduseski, et tüdrukul punaseks nutetud silmad olid. «Mis sul arus on, et nii hilja veel pimedasse metsa jooksed?» taples Villu karedalt. «Tahtsin näha, kas sa vihane oled,» vastas Mai aralt naeratades ja naisterahvaste viisi järgi mehe silmist õiget otsust otsides. «Olen jah vihane,» turtsus Villu. «Ega ma koer ole, et mind malakaga uksest välja aetakse.» «Ara pahanda, Villu,» palus Mai. «Ega ema nii kuri ole, kui ta näitab. aata, kui sa teinekord jälle tuled, siis on ta seda lahkem