Juhan Liiv
väited elunähtuste kohta olla küllalt tabavad, kuid vahekorda enese ja ümbruse
vahel seletas ta valesti. Kohati võis ta üsna mõistlikku juttu ajada, langedes siis
jälle oma kujutelmade küüsi. Kirjanik tundis vimma pere vastu, sest isa ja vend
olid käinud vallalt haige ülalpidamiseks toetust palumas. Teadmine oma
vallavaese seisundist tekitas Liivile palju meelehärmi.
Kõigi nende aastate jooksul polnud Liivil mingit kontakti kirjanduslike
ringkondadega. Mõnel poolpeeti teda koguni surnuks. Ometi ei soikunud Liivi
vaimne elu täielikult. Ta luges ajalehte ning mõlgutas mõtteid poliitilise ja
kirjandusliku elu kohta. Veel enam Liiv jätkas ka luuletamist. Nii kandis kirjanik
1896 aasta suvel, kui ta elas oma lelle juures Pujanil, kaasas käsikirjapakk, mis
sisaldas peamiselt värsse. Oma hilisemates üleskirjutustes on ta 1890-ndate
aastate teise poolega dateerinud hulga luuletusi.