E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ega's nad ometi
teiste tegusid laiseldes vahtida tahtvat.
Tasuja mõtles natuke aega.
«Mehed,» hüüdis ta siis, ja tema vali hääl pani
96
nurina korraga vaikima, «ma mõistan küll, et te midagi teha soovite. Me võime peagi tubli
töö ara teha. Mis te arvate, ega te munki ja muid säherdusi musti linde üleliia ei armasta?»
Meeste verejanuline vastus tunnistas kibeda selgusega, kui vähe tolleaegne ristiusu-õpetus
ja munkade «armutöö» nende piinatud poolpaganate südames maad oli võitnud.
«Ma lämmataksin kõige selle tõu tema mustade kuubedega ara,» oli Karu Andrese kange
sõna.
«Siin on töö meid ootamas,» kõneles Tasuja edasi. «Siit ei ole rohkem kui mõni tund
ratsasõitu Padise kloostrisse. See klooster on küll veel noor, aga meie vendade vaeva läbi juba
väga tore ja rikas, ja kloostrivanemad pidavat oma talupoegi hullemini nülgima kui mõni
mõisnik. Me võiksime neile, enne kui nad kaugemalt abi saavad, kerge vaevaga kristlikku