Torupill, kannel, lõõtspill
laildaselt valmistama Saksamaal, Austrias ja Itaalias. Lõõtspill leidis lihtsama rahva hulgas suurt poolehoidu ja levis kiiresti.
Klassikalise muusika austajate seas ei leidnud lõõtspill siiski tunnustust, sest daitooniline heliastmik piiras suuresti mängitava
muusika valikut.
1850. aastal paigutas Viini muusik Franz Walther kolmerealise diatoonilise lõõtspilli keeled ümber nii, et sündis 46 noodiga
kromaatiline helirida koos kõigi poolnootidega. Klaviatuuri ülemises osas helirida liikus diagonaalselt üle kolme nupurea ning iga
nupp andis vaid ühe noodi sõltumata lõõtsa liikumise suunast. Nii sündis nuppakordion, mis tänapäeval on küll valdavalt viie
nupureaga kaks lisarida dubleerivad kahte esimest, et võimaldada erinevat sõrmestust. Eestis kutsutakse esllist pilli ka
venepäraselt bajaaniks Venemaal ehitas esimese kolmerealise kromaatilise lõõtspilli Tuula meister Nikolai Beloborodov ning
annaabi.ee 
