A.dumas Kolm musketäri terve raamat
võitlusvälja peremeheks.
Naabrid, kes olid avanud aknad külmaverelisusega, mis oli Pariisi elanikele omane
sel mässude ja kakluste ajastul, sulgesid need taas, niipea kui nägid põgenevat nelja
musta meest. Instinkt ütles neile, et selleks korraks on kõik lõppenud.
Pealegi oli juba hilja ja tol ajal nagu praegugi heideti Luxembourg'i linnaosas vara
magama.
Jäänud proua Bonacieux'ga kahekesi, pöördus dAxtag-nan tema poole: vaene naine
lamas poolminestanult tugitoolil. DArtagnan mõõtis teda kiire pilguga.
See oli sarmikas kahekümne viie kuni kahekümne kuue aastane tumedajuukseline,
siniste silmadega naine, pisut ülespoole ninaga, suurepäraste hammastega, roosi- ja
opaalivärvilise nahaga. Sellega piirdusidki tunnused, mille järgi teda suurilmadaamiks
oleks võinud pidada. Ta käed olid valged, kuid mitte peenejoonelised. Ka jalad ei
osutanud kõrgele päritolule. Õnneks ei osanud dArtag-nan veel niisuguste üksikasjade
vastu huvi tunda.