E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
landmeistri
enese kaitse all. Viljandi lossi tarvis tegi ta maksuta tööd, ja mõnel talutaadil kabjarauda
või tosin latinaelu vaja oli, siis sai ta neid sepa käest sagedasti. jumalamuidu ja paraja
lonksu õlut pealekauba.
Kibedal sõjaajal läks ka sepp oma komtuuriga sõtta ja tegi siis vaenlaste pealaed oma
alasiks; aga sestsaadik, kui ta oma käsivarre jõudu võõral maal raudriietega ehitud
sõjameeste kallal oli proovinud, ei teinud võitlemine poolmetsaliste leedulastega talle enam
suurt nalja.
«Tappa mõistab iga lurjus,» ütles sepp selle kohta. «Kui kangem nõrgema kallale
läheb ja ta maha notib, siis ei ole see kellegi sõdimine, ja mina seda ei salli.»
Nõnda oli sepp, ehk küll nime poolest pärisori ja pealegi valjude isandate pärisori,1
siiski nii vaba mees kui ei keegi muu Liivimaal. Ta ei tundnud vägivallakartust ega
raskeid elumuresid. Suguvendade vilets põli ei teinud temale suuremat südamevalu. Ta