Vana-Rooma aristokraat
Seega toimus pidulik söömaaeg alati kindlas järjekorras munadest õuteni. Sellest on tulnudki
roomlaste kõnekäänd „Ab ovo usque ad mala” („Munadest õunteni”), mille all mõeldi
tegevust algusest lõpuni.12
Söödi selleks määratud ruumis (trikliiniumis), kus laua ümber asetsesid lamamisasemed.
Trikliinium tulenebki kreekakeelsest sõnast „kolme voodi ruum”. Mehed lamasid söögi ajal
ühel küljel, toetudes vasaku käega padjale. Naised istusid, sest naiste juures peeti poollamavat
asendit ebaviisakaks. Kahvlit ja nuga ei kasutatud. Toit toodi lauale lahtilõigatuna ja pandi
sealt taldrikule, mida sööja hoidis vasakus käes, tõstes suutäisi parema käe sõrmedega suu
juurde. Kui näpud määrdusid, siis pühiti need puhtaks, kas rätiku või läheduses olevate orjade
pikkade juuste külge. Näpurätikusse võis külaline koju kaasavõtmiseks panna kõike, mida
söömiseks pakuti.13