V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
valged ristid. Vahtkonna seersandid tegid rahva seas kepihoopidega teed. Vankri kõrval
ratsutasid
mõned kohtuametnikud ja vahtkonna ohvitserid, keda ära võis tunda nende mustast
mundrist ja kohmetust sadulasistumisest. Magister Jacques Char-molue oli nende eesotsas.
Vankris istus noor tütarlaps, käed seljale seotud. Preestrit ta kõrval polnud. Ta oli
särgiväel, pikad mustad juuksed (sel ajal oli viisiks neid alles võlla juures ära lõigata)
langesid lahtistena ta poolkaetud rinnale ja õlgadele.
Läbi lainetavate juuste, mis särasid nagu kaarna suled, võis näha halli jämedat karedat
köit, mis ta haprad rangluud marraskile oli hõõrunud. Köis väänles ümber õnnetu tütarlapse
veetleva kaela nagu vihmauss ümber lille. Köie alt vilkus väike roheliste klaashelmestega
kaunistatud amulett, mis talle alles oli jäetud, küllap sellepärast, et surmaminejaile enam
1
9
6
midagi ei keelata