Tants aurukatla ümber
kuid pole midagi parata. Talle ei meeldi kaastundeavaldused. Asjaajamises on ta küllaltki
kohmetu ja pikatoimeline, vahel tundub talle, et inimesed naeravad seljataga ta saamatust.
Vilma teeb ta kohmetuks, tunneb tema läheduses viibides, et ta liikmed on puust, keel köies
ja pilk purjus; kõik, mida Vilma silme all teeb või räägib, on kramplik, mõttetu ja loll. -> Loll-
õnnelik. Vilma on tema jaoks esialgu kõrgemat liiki olevus, pooljumalanna, sest tüdruk
meeldib talle, ei aita siin midagi noore mõistuse häbematu vahelesegamine, et Vilma on
temast vanem ja et see kõik on lollus. Kinni omaenda kramplikus kapslis, ei leia sõnu,
murrab peas mõtteid nagu aiateibaid.
Mats Aniluige öeldud ütlemine, mis on läbi aastakümnete rahvasuus edasi kandunud, samal
ajal kui tolle väärika vanamehe muudest ütlemistest ja ettevõtmistest ei mäleta keegi midagi.
Isegi Jürist, kõige isekamast Aniluigest, ei teata õieti enam midagi