Filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus
temal, kui kõrgemal inimesel, on õigus ellu jäämise nimel üle astuda seadusest. Kuid kuriteost
enesest sai kohe noormehe lootuste täielik krahh ning kohutav karistus. Unistus elu
silmapilksest muutumisest pärast ,,kogu kapitali" kättesaamist osutus illusiooniks: röövitud
rahast ei kasuta Raskolnikov kopikatki! Veelgi enam, talle pole pärast mõrva enam oluline ei
inimkonna heaolu ega omaendagi ,,uus elu". Oma ,,loogiliselt" läbi mõeldud teo teeb ta
haiglases, pooljampsilikus, palavikulises seisundis, mis läheneb hullumeelsusele. Kangelane
varjub iseendasse ja lakkab elamast harilikku elu, tema hinge valdab õudus ja isegi armastatud
õe ja ema vastu sigineb vaenutunne. Raskolnikov leiab, et ta ei ole Napoleon ega ,,üks
inimkonna heategijaist", kes idee nimel rahulikult valavad meredena verd. Piinlemised
sooritatud kuritöö pärast, mida ei vaigista mingi loogika, vallandavad kasmaarse
paljastamishirmu ja samas ka meeletu soovi end üles anda.