Puškini autobiograafilise luule analüüs
muudab, olgu nad südames head või mitte. Kui me läheme kaasa massiarvamusega, siis on
kergem võita üldtuntud ja armastatud positsiooni. Nii nagu kõikide dissidentidega, oli ka
Puskiniga. Ta põlgas inimeste kujundatud keskkonda, milles elas, kuid samas armastas
kodumaad. Iroonia läbis paljusid luuletusi. Puskin kirjutas täpselt nii, nagu heaks arvas, ei
ilustanud ega püüdnud olla kellegi vastu viisakas.
On veidi kaupmees, veidi lord,
poolfilosoof, poolidioot ta,
poollurjuslik- kuid võime loota,
et täiuslikuks saab ta kord.
Teadlikult või mitte, püüdleme me ikka kõik täiuslikkuse poole. Kuid Puskin naeruvääristab
seda, see on justkui tema kaitsereaktsioon. Varjudes oma loomingu taha on ta kõigi sõber,
samas vaenlane.
Miks küll kingiks sain su, elu,
tarbetu ning petlik and?
Nende sõnadega algab luuletus, kus Puskin tundub olevat vastuolus juba kogu maailmaga.
Elu on tema jaoks rutiin, mis omakorda põhjustab valusaid hingepiinu
annaabi.ee 
