tegelastehulk tekitaks arusaamatusi. Küti nimi Itimanguerk, kes mäletas aega enne vintpüsside laialdast kasutamist, oli autoriteerne inimene. Tema oli ka see, kelle käes oli otsustusvõime, mida näidata, kuhu laager teha jms. Peideti ära konservid, metallpannid jne (asjad, mida eskimod juba kasutasid). Filmimeeskond jäädvustas seda igapäevategevust ja eskimod elasid filmilindile nii nagu 40a varem. Tulemuseks tehti 21 pooletunnilist filmi, iga filmi kirjeldus oli pikk ja põhjalik, visuaalsele pildile lisati looduslik heli, kommentaarid puuduvad, ei tõlgitud subtiitritega eskimote omavahelist juttu ja eesmärk oli anda ühiskonnaõpetuse aluspõhimõtteid, taheti luua võimalus isevaatluseks (tulla erinevate küsimuste peale jne). Kuidas inimene üldse on võimeline kohanema looduskeskkonnaga (filmid on ekstreemseteks näideteks). Perelule ja religioonile ei keskendutud
Tõusev tuul keeras isehakanud meremeeste paadi ümber ning nad leidsid end veest, kuhu jäid paadi külge klammerdunutena triivima. Pärast kuus tundi kestnud põgenemisteekonda ajas tuul põgenikud Muhust loodes oleval Kõinastu laiul randa. Kõinlased andsid põgenikele süüa ja peavarju. Järgmisel õhtul anti meestele korras paat ja aerud ning saadeti nad Saaremaa poole teele, aerutada oli umbes viis kilomeetrit. Punaarmeed laiul veel ei olnud, kuid viivitada ei maksnud. Pärast pooletunnilist aerutamist toimus meeste jaoks midagi kujuteldamatut. Loodekaarest ilmus meeste vaatevälja laev, kust avati Kõinastu pihta trasseerivate kuulidega tuli. Rookatustega majad süttisid ning peagi lõõmas kogu laiul olnud küla ühtlase tulemerena. Küla, kus neile oli peavarju antud, muutus nende silme all olematuks (Vetter 2004, 104). Läänemere idaosa admirali sõjapäevikusse on sisse kantud, et sel samal päeval, 1. oktoobril, tulistati kahuripaatidelt
annaabi.ee 
