A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Siis tõusis Athos toolilt, sidus mõõga vööle, mässis end mantlisse ja väljus
võõrastemajast. Kell oli kümne paiku. Teatavasti on provintsis tänavad juba kell kümme
õhtul peaaegu inimtühjad. Siiski otsis Athos ilmselt kedagi, kellelt ta oleks saanud midagi
küsida. Lõpuks kohtas ta hilist teekäijat, lähenes talle ja ütles paar sõna. Mees, kelle
poole ta pöördus, taganes ehmunult. Vastuseks musketärile osutas ta aga siiski teatud
suunda. Athos pakkus mehele poolepistoolist, et ta teda saadaks, aga mees keeldus.
Athos suundus teekäija poolt osutatud tänavasse, kuid ristteele jõudes peatus "ta
ilmselt segadusse sattunult uuesti. Kuna aga ristteel oli enam võimalusi kui mujal kedagi
kohata, siis jäi ta ootama. Ja tõesti, hetk hiljem möödus öövaht. Athos kordas küsimust,
mille oli juba esitanud esimesele vastutulijale. Öövaht ehmus samuti, keeldus omakorda
Athost saatmast ja näitas talle käega teed.