V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
üles ja nägi pea kohal kivivõlla väljasirutatud kuivetunud kätt. Ta väratas ja kisendas
südantlõhestav vait:
«Ei, ei! Ma ei taha!»
Ema, kelle pea oli kadunud tütre riietesse, ei lausunud ühtegi sõna. Ta ainult värises kogu
kehast ja suudles oma last tormiliselt. Timukas kasutas juhust, et ta käsi kähku
hukkamõistetu ümbert vabastada. Kas tuli see nõrkusest või meeleheitest, kuid Gudule ei
pannud vastu. Timukas tõstis tütarlapse õlale ja veetlev olend vajus graatsiliselt
pooleksmurdununa ta suure pea kohale. Siis tõstis ta jala redelipulgale, et üles minna.
Sel silmapilgul avas maas kössivajunud ema äkki silmad. Kohutava näoga hüppas ta püsti
ja tormas hääletult timuka käe kallale nagu loom oma saagi kallale ja lõi hambad sisse. Kõik
see sündis välgukiirusel. Timukas karjatas valust. Juurdejooksnud soldatid vabastasid vaevu
ta verise käe ema hammaste vahelt, kes ikka veel vaikis. Õnnetu tõugati hoolimatult eemale