Soolisest ebavõrdsusest ning võrdõiguslikkuse seadusest
juurdepääs informatsioonile, õigus nõuda seletusi jne. Kuigi komosjoni kuulub üsna
suur hulk inimesi, leian, et otsuse tegemine võib siiski subjektiivseks kujuneda.
Põhjuseks siinkohal ühiskonna suhtumine diskrimineerimisse. Miskipärast on sõna
`feminism' tänases Eestis veel negatiivse kõlaga ning suurele hulgale inimestele
seostub see fanaatiliste naisõiguslastega, kes kiivalt oma õiguste eest võitlevad.
Veelgi enam, kohati jääb mulje, et feministe peetakse poolearulisteks. Seega, on vist
naiivne loota, et avalikkus naiste diskrimineerimist ühiskonnas tunnistab. Just seetõttu
kahtlen, kas diskrimineeritutel on piisavalt julgust, et komisjoni poole pöördumisega
avalikkuse tähelepanu endale tõmmata. Pigem olen seda meelt, et enamus valib
kergema tee, nn. tradistioonilise käitumismustri ning ignoreerib fakti, et teda on
diskrimineeritud. Samuti pole kindel, kuidas reageeriks diskrimineerimises
kahtlustatav organisatsioon / asutus, kui mõni alluv esitaks
annaabi.ee 
