Seda kasutasid nii mehed kui naised. Naiste käes olid peened lehvikud, mis kaunistatud kaunite maastikupiltide ja sügavmõtteliste kalligraafiliste aforismidega. Lehvikukeelt valdasid eriti hästi aristokraadid. Lehvik nagu ka kõik muud aksessuaarid pidi sobima kimonoga, olema vastav aastaajale või sündmusele, sellel olev kujutis või aforism võis anda põhjust suhtlema hakkamiseks. Lehvik oli omaette sümbol. See võidi mingi sõnumina unustada kuhugi, kinkida pühendusega, hoida poolavatuna, liikumatult, peita selle taha nägu ja kõnelda vaid silmadega. Alates sügise tulekust ja sügistuulte saabumisest lehvikuid ei kasutatud. Kuna lehvik oli ka üks enamtuntud kingitus, siis sügisel kingituseks saadetud lehvik tähendas või ennustas lähedase suhte katkemist või katkestamist. Jalanõud Alates 8. sajandist kannavad jaapanlased varbavaherihmadega õlgedest või nahast sandaale (zori) ja puukingi (geta). Mõlemad on väga praktilised majja sisenemisel või majast
Karburaator Kui kolb hakkab mõnes silindris allapoole liikuma, tekib hõrendus ehk vaakum, mis ulatub avatud sisselaskeklapi ja kollektori kaudu karburaatorini alumise pooleni välja. Kuna karburaatori all on vaakum, kütus ujukikambris on aga atmosfäärirõhu all, imetakse kütus läbi pihusti lõõri, kus ta allapoole liikuvas õhuvoolus pihustub ja aurustub. Ongi küttesegu kokku segatud ning valmis silindrisse suunamiseks. Küttesegu hulka reguleerib seguklapp, mida on joonisel poolavatuna kujutatud. See avaneb ja sulgub vastavalt gaasipedaali tallamisele juhi poolt. Kui gaas põhja tallata, avaneb klapp rohkem, lastes rohkem õhku endast mööda, ja seda rohkem pihustub ka kütust. Järelikult vajutades gaasi, reguleerime otseselt õhu hulka, ning karburaator segab lihtsalt vajalikul määral bensiini juurde. Vähemalt ideaalis peaks see nii olema, kuid tegelikult ei tule nii lihtne süsteem sellega päriselt toime, ning karburaatoril on täiendavad süsteemid, mis hoolitsevad
annaabi.ee 
