Kirjandussemiootika
“Lugemine”. De Man analüüsib üht stseeni, milles peategelane on välismaailmast
(suvi) eraldatud ja loeb oma toas, hämaras, vaikuses ja jaheduses. Kirjeldus on väga
metafooriline, figuraalne ning samas metafiguraalne. Proust kirjeldab ka lugemist,
metafooridesse süvenemist.
Kirjeldus tõestab metafoori üleolekut metonüümiast. Suve metafoor osutub rikkamaks
kui suvi õues akna taga, esteetiline konstrukt on rikkam kui reaalsus.
Retoorika on kätketud klišeeritud grammatikasse, poolautomaatsetesse
struktuuridesse. Toimub retoorika grammatiseerumine ja dekonstruktsioon.
Metonüümilisus vastandub retoorikale. Swann võib olla Prousti metafoor, samas,
olles elemendiks grammatilises süntagmas, on ta ka iseenese eitus. Grammatilisus
dekonstrueerib ‘mina’ (jutustaja) metafoorsust.
Arutlus sisemise ja välimise üle.
Tekstis on 2 ruumi – tuba ja välisilm. Lugemise käigus sisemine ruum rikastub nende
omaduste võrra, millest välisilmast isoleerudes on loobutud – metafooride abil.
annaabi.ee 
