Iisraeli-Palestiina konflikti ajaloolised tagamaad
Sellegipoolest
paistsid mõlemad osapooled silma erilise brutaalsuse poolest just tsiviilelanikkonna
suhtes. (Harms 2008, 98.) Sellel, et 1948. aastal olid agressoriteks araablased, ei ole
mingit tähtsust, kui välja arvata asjaolu, et araablased ise seda süüdistust kibedalt
tõrjuvad. Mõlemad pooled olid vajadusel valmis sõdima. Juutide ettevalmistused olid
ootuspäraselt paremini organiseeritud, efektiivsemad ning ka pikaajalisemad kui
araablastel. Edgar O'Ballance kirjutab oma poolametlikus 1948. aasta sõja ajaloos ,,The
Arab-Israeli war of 1948": ,,Juutide poliitika oli viia araablased niikaugele, et nood oma
kodud maha jätaksid. See poliitika oli väga edukas, andes juutidele veel ühe eelise -
Araabia riigid olid sunnitud hakkama tegelema põgenikelaagrite probleemiga, mistõttu
nad polnud enam ka majanduslikult valmis ründetegevust jätkama." (Chapman 1989,
70) Juudi terrorism ,,julgustas" araablasi loobuma nendest aladest, mida juudid kas siis