V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mõni lirva, olgu see nõid või ta kass, kes seda suli endale tahaks? Hei,
88
Colette-la-Charonne, Elisabeth Trouvain, Simone Jodo-uync, Marie Piedebou, Thonne-la-
Longue, Berarde Fa-nouel, Michelle Genaille, Claude Ronge-Oreille, Mathu-rine Girorou!
Hei, Isabeau-la-Thierrye! Tulge ja vaadake! Mees jumalamuidu! Kes tahab?»
Gringoire polnud ses viletsas olukorras kuigi ahvatlev. Naised polnud ettepanekust eriliselt
vaimustatud. Vaene Gringoire kuulis, kuidas nad vastasid:_
«Ei, parem pooge ta üles, saavad kõik lõbu.»
Kuid kolm naist eraldusid siiski teiste hulgast ja tulid lähemale vaatama. Esimene neist oli
kandilise näoga tüdrukujõmm. Ta silmitses hoolsasti filosoofi viletsat vammust. See oli
niivõrd peetud, et oli rohkem auke täis kui kastanite küpsetamispann. Tüdruk kortsutas
kulmu: «Vana narts!» urises ta ja pöördus Gringoire'i poole: «Kus su mantel on?»
«Olen ta kaotanud,» vastas Gringoire.
«Ja kaabu?»
«Võeti ära.»
«Saapad?»