V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ema vaatas soldatitele nii õudse pilguga otsa, et nad meelsamini oleksid taganenud kui
edasi astunud.
«Noh, mis te ootate!» ütles Tristan. «Ja mis sina vahid, Henriet Cousin!»
Keegi ei liikunud paigast.
Tristan hakkas vanduma.
«Kurat võtaks, ise sõjamehed, aga kardavad naist!»
«Härra,» ütles Henriet, «kas see ongi naine?»
«Tal on lõvi lakk!» lisas üks soldat.
«Edasi!» käsutas ülem uuesti. «Auk on suur küllalt. Võite kolmekesi kõrvu sisse minna
nagu PontoiseM rünnakul. Tehke asjale kord lõpp peale, pagana pihta! Kes tagasi põrkab,
selle raiun kohe pooleks.»
2
8
3
Asetatud nõnda kahe võrdse ohu, oma ülema ja ema vahele, kõhelesid soldatid silmapilgu,
siis aga läksid südant rindu võttes Rotiaugu juurde.
Seda nähes tõusis Gudule järsku põlvedele püsti, lükkas juuksed näolt kõrvale ja langetas
oma kõhnad marraskil käed alla. Suured pisarad tulid tal silma ja hakkasid ükshaaval põse
annaabi.ee 
