Alo Paju
vandumist, lapsed siplesid kõigil jalus, -- neil on ju, teadagi, alati lõbus. Aeg-ajalt tuli
uusi külalisi. Eemal nurgas istus Artjom, kojamees, mudis oma piipu ja nohises
paljutõtavalt. Harva lahkus tema pilk seina ääres seisvatelt viinapudelitelt. Diivanil
istusid kaks meest, mõlemal käsi ümber teise kaela, ja jälgisid toimuvat, endil kohe väga
muhedad näod. Täna, lämbel lõikuskuu reedel, olid mehed, ehk siis siitperemees ja
naabrimees, isaks saanud. Kaks ponksi poisslast olid vajutanud lingile ja astunud siia
ilma. Seda mitte just sagedast sündmust, et see naabrinaistel ühel päeval õnnestus, oli
terve trepikoda tähistamas. «Ega's siin midagi,» kostis saginat üle kojamehe hääl, kes
ringi vahtides juba pudelikorki keerutas. Kusagilt ilmus veel puhtamgi laudlina ja varsti
võis näha söögist kõigeti mõnutundvaid kodanikke. Alfred keeras külge. "
Aare kujutab endast fantastika ja ulme sugemetega satiirilist seiklusromaani,
annaabi.ee 
