C.W.Ceram, Jumalad, hauakambrid, õpetlased
Herculaneumi peale veeres
mudalaviin tuha, vihma ja laava segu, mis tungis tänavaile, tõusis, kasvas, ning
lõpuks mattis kogu linna. Kes jäi natukenegi põgenemisega hiljaks, hukkus.
Pompeiiga oli aga lugu teisiti. Seal oli pääsemiseks ainult üks võimalus põgeneda.
Kõigepealt tuli peene tuhavihm. Seejärel langesid lapillid, ning peale neid
mitmekilogrammised pimsskivitükid.
Neljakümne kaheksa tunni pärast oli jälle päike väljas. Pompeiid ning
Herculaneumi ei olnud enam.
Enne kui keegi linnad avastas, möödus tuhat seitsesada aastat. Algul ei teadnud
keegi midagi muud peale selle, et kaks linna on mattunud tuha alla. Kuid
aegamööda hakati mõistma katastroofi koledust, tema äkilisust. Laava, muda ning
tuhk olid ideaalselt säilitanud kõik, mis seal kord kunagi oli. Leiti emasid, kes hoidsid
oma lapsi kätel, et neid kaitsta. Kaevati välja mehi ja naisi, kes olid oma viimaseid
annaabi.ee 
