Eesti kultuurilugu
vanausulised (staroverõ) ja mõisnike juurest ärajooksnud sunnismaised talupojad. On
juba aastasadu Eestis elanud. Peale Peipsi äärsete keskuste on neil oma väiksearvulised
kogudused ka Tartus ja Tallinnas.
Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis 17.
sajandi lõpus. 18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi
Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Peamiselt olid need
fedossejevlased ja pomoorlased. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse
põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid
liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati.
Keelati vanausu tavade kohaselt ristida, laulatada ja matta. Pärast 1905 aasta
revolutsiooni vanausuliste õiguslik olukord paranes. 1920.1930. aastail oli Eestis
kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsi ääres, Tartus ja Tallinnas.