Vanausulised Eestis
viia ainult erakorterites.
Alles 1863. aastal, keiser Aleksander II valitsemisajal võisid vanausulised (pomoorid) Tartus
ehitada palvemaja Põigu tänaval, kuid seegi ilma kellatornita. 19. sajandi teisel poolel oli
Tartus umbes 500 vanausulist, kes elasid kompaktselt 3. politseijaoskonna piires, kuid omasid
tihedaid sisemeid Peipsiääre vanausulistega 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli Tartus 438
vanausulist.
Peale 17. oktoobri manifesti 1905. aastal moodustati 20. septembril 1907 Tartus (pomooride
kogukond), kogukonda juhtis kolmeks aastaks valitav 9 liikmeline nõukogu juhatusega. 1913.
aastal kuulus nõukogusse Ivan Sõstsikov (esimees), Ivan Sokolov (esimehe asetäitja), Fjodor
Orlov, Pjotr Belobrov, Ivan Kolosenkov, Ilja Nikolajev, Ivan Annuskin, Ivan Polin, Fedot
Pekljovkin. Esimees oli Gavriil Sõstsikov
Kasepääl moodustati (vanapomooride), (fedossejevlaste kogukond), Kallastel
(vanapomooride), Mustvees pomooride kogukond- kokku registreeriti 6 kogukonda.
1917