"pommisadu" - 1 õppematerjal

Aarne Üksküla

oma kolme last. Aarne Üksküla mäletas oma elust 1944. aasta märtsipommitamist. Nende maja tabas samuti pommikild ja nende naaber oleks peaaegu pihta saanud. Õuest oli kuulda hirmsat lennukite ja pommide vilinat. Tookord seletati talle, et kui pomm tuleb vilinal, pole vaja pommi karta, kuna siis läheb ta mööda. Aga kui pomm tuleb susinal, siis võib pihta saada. Ta vanemad olid kodunt ära ja väike Aarne oli koos vanaemaga põrandal maas ning ootasid, kuni pommisadu lõppes. Hiljem nad evakueeriti Tallinnast maale, sest kardeti uut pommitamist ja rinne hakkas samuti lähenema. Nad sõitsid rongiga Torisse, kus nad mõnda aega ajutiselt olid. Seal sai ta aga kurva teate: teatati ta isa surmast. Ta isa sai surma rongiõnnetuses. Ta oli parajasti toomas rongiga haavatuid ja kuna rongid ei tohtinud olla valgustatud, põrkas vastutulev rong nende rongile pihta, isa suri silmapilkselt.