"pommikild" - 1 õppematerjal

Aarne Üksküla

kolis ta Rahumäele, kus sündisid ta õed, õelapsed ja isegi üks õe lapselaps. See maja oli neile 60 aastat kõik, aga nüüd on sellest alles vaid korsten. Ta elas koos oma isa, ema, vanaema ja onuga. Ta isa oli vedurijuhi abi, kes vedas haavatuid ja viis rindele uusi vägesid. Kuna rongijuhte oli sel ajal vaja, siis teda ei mobiliseeritud. Üksküla ema oli kodune ja kasvatas oma kolme last. Aarne Üksküla mäletas oma elust 1944. aasta märtsipommitamist. Nende maja tabas samuti pommikild ja nende naaber oleks peaaegu pihta saanud. Õuest oli kuulda hirmsat lennukite ja pommide vilinat. Tookord seletati talle, et kui pomm tuleb vilinal, pole vaja pommi karta, kuna siis läheb ta mööda. Aga kui pomm tuleb susinal, siis võib pihta saada. Ta vanemad olid kodunt ära ja väike Aarne oli koos vanaemaga põrandal maas ning ootasid, kuni pommisadu lõppes. Hiljem nad evakueeriti Tallinnast maale, sest kardeti uut pommitamist ja rinne hakkas samuti lähenema