Prantsusmaa Võõrleegion
Õnneks kuulus meie üksusesse üks
sakslasest lihunik ja nii käisime võimaluse korral aedades metsistunud sigu küttimas, et
suupoolist parandada.
Meie varustustranspordid muutusid lõppeks nii ohtlikeks, et meid hakati varustama õhuteel.
Kuna Cao-Bangi lennuväli osutus liiga väikeseks suurematele lennukitele, võeti nüüd appi
sõjasaagiks saadud vanad ,.tädi Ju-d". Nii oli neil nüüd jälle palju tööd meid jahukottide ja
laskemoonakastidega ,,pommicades". Säärastes oludes möödusidki minu viimased kuud
Põhja-Vietnamis võrdlemisi üksluiselt, kui välja arvata mõne toetuspunkti abistamine
piiramisrõngast vabanemiseks või haavatute ja langenute otsimine mägedes. Sellise
tegevusega tuli aga kanda palju inimohvreid langenute ja haavatute näol, sest mäe otsas või
metsas varitseval vaenlasel oli alati valitud parem positsioon võitluseks. Selle tulemusena oli