Ajalooline kvintessents uusajast
välispoliitika peamiseks eesmärgiks sai võimu kehtestamine läänepoolkeral.
33. Venemaa 19. sajandil
1855. aastal sai Venemaa keisriks Aleksander II, kes mõistis, et muudatused kogu ühiskonnas on
paratamatud. 1861. aasta märtsis kaotati Venemaal pärisorjus, vähenesid seisuslikud vahed,
majandus- ja kultuurielu elavnes ning ka ühiskond ''vabanes vaimselt'' , kuid sellele kõigele
vaatamata suurenes rahva seas mässumeelsus. Keiser Aleksander II hukkus talle korraldatud
pommiatendaadis ning järgmisena tõusis troonile Aleksander III, kes asus oma eelkäija reforme
piirama ja tühistama ning algatas ka venestamise. 1905. aastal pärast ulatusliku väljaastumise lainet
algas revolutsioon, mis sundis isevalitsust olulistele järeleandmistele ning kutsuti kokku ka
Riigiduuma (Venemaa parlament). 1906. aasta suvel sai uueks Venemaa peaministriks tuntud Pjotr
Stolõpin, kelle kavatsetud ümberkorraldused seiskusid 1911. aasta septembris, kui ta tapeti.
34
annaabi.ee 
