rikutud! Sa vastik elajas!" karjusin marus olles. "Eee-ee-ee, ma lihtsalt seisin siin punase tule all kui te mulle otsa sõitsite..." rääkis see naine, kellele ma tegelikult oma süüga otsa sõitsin. Aga ma ei lasknud tal lõpetada. "Sa vaata! Näe, kui ma sulle otsa sõitsin, tagurdasid sa ja põrkasid millegi vastu, sa vastik eit!" kisendasin talle näkku. Naine muutus kahvatuks ja hakkas hingeldama. Ta kukkus värisedes maha. Ma puhkesin nutma. "Miks minuga selliseid asju küll juhtub?" pomisesin läbi nutu. Siis nägin ühte tuttava näoga naist. See oli Miina! Ta sammus minu poole ja ütles: "Rahune! Ma viin su koju. Laseme puksiiril su auto parandusse viia ja küll Andres selle eest hoolitseb, et sa selle pärast kätte saad. Tule, lähme," rääkis Miina leebelt ja viis mu tema autosse. Ma olin väga kahvatu ja hirmul. Politseinik sammus meie poole, kui ma autosse istusin. "Khõõ, khõmm! Ja kuhu teie oma arust sõidate? Kas te ei peaks ootama politseid ja puksiiri
Neil polnud muud seljas kui takused särgid, nad hakkasid ema seelikust kinni ja piilusid mind ta selja tagant aralt nagu neegrilapsed kunagi. Siis tuli majast joostes valge naine, umbes neljakümne viie või viiekümne aastane, palja peaga, kedervars käes. Ja tema järele tulid väikesed valged lapsed; need tegid sedasama, mis neegrilapsedki. Naise nägu oli üleni naerul ja ta hüüdis mulle: «Viimaks ometi sa tuled!» Enne kui ma asjast arugi sain, pomisesin: «Jah, proua.» Ta haaras minust kinni ja kaelustas mind tugevasti; siis võttis ta mu käed ja raputas ja raputas. Pisarad tulid tal silmadesse ja jooksid mööda nägu alla; näis, nagu ei jõuaks ta küllalt kaelustada ega raputada. Seejuures rääkis ta vahetpidamatult: «Sa pole sugugi oma ema moodi; ma uskusin, et oled. Aga taevas teab, mulle on see ükskõik; olen nii õnnelik sind nähes! Heldeke, sööksin su kas või ära! Lapsed, see on te tädipoeg Tom! Öelge talle tere.»
annaabi.ee 
